17. osa - Epiloog


       Kukk kireb aidas ja koidukiired sätendavad piibelehtedele kogunenud kastepiiskadel. Kunagi ei kesta need meenutused minu peas vähem kui hommikutundideni. Kui olen kõik need kauged käigud enda peas uuesti läbi mänginud, jään mõneks ajaks veel seda varajast ilu jälgima ja peaaegu unustan kui palju aega sellest kõigest möödas on. Siis võtan ettevaatlikult välja nahkse kokkuvolditud lapi, mida kõikjal endaga kaasas kannan, ja harutan selle lahti nii hoolsalt, nagu käsitleksin omaenese last. Selle sees on üks koltunud vana paberileht. Paberileht, millelt vaatab mulle vastu kergetest pliiatsitõmmetest moodustunud kaunis ja enesekindel naisterahvas. Just nagu võlupeegel näitab see mind noore ja kaunina ka nüüd, kui pean verandalt tuppa tagasi liikumiseks kepile toetuma. 
         Mis siis teistest edasi sai? Ausalt öeldes ma ei tea. Ma ei kohanud neid enam kunagi. Aga ma kuulsin lugusid. Kes teab, milliseid neist uskuda ja milliseid mitte. 
        Räägitakse, et mõned päevad peale meie viimset koosviibimist Lipuoru sadamakail toimusid katastroofilised plahvatused kõigis venelaste rajatud teadusjaamades. Ühes nende jaamadega kadusid ka kõik teadmised, mida oli kasutatud meie ajastu esimese massihävitusrelva konstrueerimisel. Nad ei leidnudki kunagi uut viisi selliste pommide tegemiseks. KPR juhtkond oli maruvihane ja algatati uurimine, mis selgitas, et plahvatusele eelnenud päevade jooksul oli igast teadusjaamast käinud läbi ühekäeline mustas ülikonnas päikeseprillidega mees.
       Emand Ehakoit olevat oma rahva mõni aeg peale seda Saaremaale tagasi juhtinud. Kui teadusjaamad hävisid, ei näinud emamaad enam mingit mõtet koloonia kaitsmiseks sõjajõudu investeerida ja koloniaalväed toodi kaugest paigast koju tagasi. Saarlased said oma kauaotsitud võidu ja valitsevad Saaremaad tänapäevani.
       Andrus olevat veetnud kuid oma sõpra Axelit taga otsides ning vaese mehe lõpuks Karmeni põgenema pääsenud käsilaste käest vabastanud. Ta jätkas oma karjääri Impeeria sõjaväes ja tõi sakslaste armeedele veel mitmeid legendaarseid võite lahingutes mutantide ja KPRi vastu. Andrusest jutustatakse meil nüüd muinasjutte ja tema strateegilisi kavalusi kordavad tüdimiseni iga sõjakooli õpilased.
        Portose elu oli läinud teist rada - peale mitmeid aastaid Impeeria kõrgelt tunnustatud uurijana töötamist ei suutnud ta enam süümepiinu taluda ja tuli lagedale kõigi kuritöödega, mis oli kaua enne uurijaks saamist korda saatnud. Röövimised, mõrvad ja hullematki. Impeeria kohus andis talle kergendatud karistuse hilisemas elus korda saadetud heategude eest, kuid see päästis kääbuse vaid surmanuhtlusest, mitte kogu karistusest. Jutud räägivad, et ta sai eluaegse, kuid et ta elu lõpuni varmalt oli valmis kõigi lahendamata juhtumitele vastust leidma, kui hädasolija vaid tema vangistuskoha üles suutis leida. Teised jutud pajatavad, et veel praegugi istub väike mees kusagil hämaras kongis ja pole leidnud müsteeriumit, mille lahendamine talle üle jõu käiks.
         Viimati kui ma Romannist kuulsin, olevat ta alustanud pere-elu koos vähemalt kahe naisega ja jätkanud selle kõrvalt oma seikluslikku eluviisi. Saavutused Saaremaal tõid talle kaasa kõrged auastmed ja suure kuulsuse, kuid see ei muutnud meest kunagi koduseks ja seiklused käisid tema kannul kuni surmani.
         Ja mina? Jah, muidugi ma arvasin, et jätkan Öövarju Kotkaste agendina, kuid ilma õeta ei olnud see enam sama. Elul olid minu jaoks teised plaanid ja kõik need lõputuna näivad aastad tänase päeva ja meie sõpruskonna viimase koosviibimise vahel Lipuoru sadamakail, on andnud mulle lõputult lugusi, mida uudishimulikele kõrvadele pajatada. 
       Aga nüüd, oma teekonna lõpust kõigile elu keerdkäikudele tagasi vaadates, ei ole mul kahtlust - kui keegi küsiks mult: "Eideke, räägi, mis on Sinu elu kõige tähtsam sündmus?", siis vaataksin talle oma hõredalt turritavate kulmude ja kulunud pearätiku alt silma, sirutaksin oma küürus selga, võtaksin hetke, et kuulata tuult lehtedes sahistamas ja mööda lendava liblika tiibu vaevukuuldavalt plaksumas ning vastaksin peale unistavat ohet: "Saaremaa, kullake, Saaremaa."